Olen tahtnud tükk aega siia midagi kirjutada, aga pole kunagi end reaaalselt kätte vötnud ja kirjutama hakanud. Vaatasin, et köige esimene draft on sellest ajast, kui käisin Red Hot Chilli Peppers’i kontserdil ja see oli juba suhteliselt aasta tagasi.. Häbi häbi mulle. Eelmine aasta septembrist alates hakkasin enda peas mötlema, et suht paks on olla, midagi ma ette ei vötnud, 

et olukorda parandada. Lootsin ehk köik kaob iseenesest ja elu lill edasi.. Söbranna kutsus veel Indiasse seljakotireisile, nöustusin- hakkasin raha koguma nagu ikka reisiks normaalsed inimesed valmistuvad. Olin mötetega juba Indias, seljakott seljas, päikese löösa sees, käed-jalad pruunid, valmistusin ka pikkadeks jalutuskäikudeks, aga siis…

Facebook sööstis mulle ette Reval Sport spordiklubi kuulutuse, kus personaaltreening kaheks kuuks oli ülihea hinnaga. Alguses vaatasin mööda sellest, reisile tahan ju minna, mitte jöuksis higistada ja end ebamugavalt tunda. Löppude löpuks ei andnud see rahu, tundsin end ometigi ju halvasti ja probleemi edasine ignoreerimine oleks olukorda hullemaks teinud.
Mida sa ikka teed, kui riided ei istu enam seljas nagu nad istusid aasta tagasi? Möni ostaks uued riided, aga ma ei tahtnud seda teha, ega see riiete ostmine polnud ka enam mingi lust ja lillepidu. T-särgid olid kaks numbrit suuremad, et varjata rasvarulle köhul, kleidid olid nii ümber, et ei julgenud külas süüa- köhtu raskem sees hoida. Isegi praegu ei tundu see olukord naljakas, enesehinnang oli suhteliselt maas, ainus, mis seda üleval hoidis oli mu huumorimeel, vähemalt see meeldib köigile, olenemata inimese suurusest. Teksade ostmine oli muutunud veel raskemaks, kui see oli enne seda, ütleme nii, et nii madalseisus oma keha pärast ei ole ma kunagi olnud. 27 aastaselt tundsin, kui ma kohe midagi ette ei vöta, ma lähen veel suuremaks ja suuremaks, kuniks olengi nii suur, et liigesed hakkavad valutama suurest koormusest ning veedan elulöpuni voodis, kuhu isegi mu kass enam ei mahu.
Esialgu polnud enam kohti alles seal grupis, hommikune grupp ei sobinud kella aja töttu, vötsin seda märgina, et Indiasse minek on ikka öige asi. Möne aja pärast kirjutas treener, et koht vabanes, tundsin önne ja ärevust samal ajal. Ma pean minema nüüd jöusaal, kus köik on heas vormis ja teavad, mida teevad. Treener on supervormis, kartsin, et olen grupis ainuke paksuke ja teised tahavad lihaseid ehitama hakata, mötteid oli peas tuhandeid.  Vötsin selle koha vastu ja köik oli korras kuni hakkasin sättima end trenni… Mul ei ole pikk maa sinna, aga selle lühikese trammisöidu ajal veensin ma end miks ma ei peaks minema, mängisin oma ajuga, mötlesin- ma pole ju tegelikult nii halvas vormis ka.. Otsisin pöhjuseid trenni minemist vältida, peaaegu oleks jöusaali ukse ees otsa ringi keeranud, kuid ma olin juba sinnani läinud, läheb ka edasi siis. Jumal tänatud, et ma sundisin end sinna minema, nüüd 7 kuud hiljem olen önne täis.
Grupis oli peale minu veel 3 inimest, treeningperioodi löpus oli meist täitsa head tuttavad juba saanud. Esimene trenn ei lähe mul vist kunagi meelest, siiamaani häbi, et ma ei suutnud üle 12 küki teha, tavalise küki, ilma kangi ja raskuseta. Siis saingi aru, et ma olen ikka shit load endale valetanud, petta üritanud, jalg löi krampi ja ütlesin Treenerile, et ma pole kunagi suutnud kükke teha ja ei suuda ka edaspidi. Ma olin kaks minutit peale trenni algust näost nii punane nagu oleks keegi mulle peeti näkku määrinud. Vähemalt ma vötsin end kätte, läksin oma suure häbiga saali, nuhtlesin end, et olin end nii käest lasknud. Trenni löpus olin ma uhke enda üle, tulin välja oma mugavustsoonist, kuhu ma olekski vöinud kükitama jääda.
Vötsin tösiselt kätte oma toitumise, kaalusin toitu- pidasin kaloridieeti. Olen elus mitmeid dieete proovinud- fitlap ja ma ei tea, mis asjad veel, aga keegi polnud mulle varem seletanud, miks ma peaksin sellistes kogustes proteiini ja süsivesikuid tarbima. Fitlapis on ainult kogused, aga tihtipeale oli nende vahekord minu jaoks arusaamatu, ühte oli vähe ja teist liiga palju. Ei saanud aru, Treener palus panna kirja terve nädala toidumenüü ja talle lugemiseks anda, peale seda tegi ta meile toitumisloengu. Mina söin vähem, kui oleks pidanud, aga ta tahtiski näha, kuidas me ise vist toitumist teeksime. Kasutasin MyFitnessPal’i kalorite lugemiseks- ma ei loobunud ühestki toidust, portsjonikogus muutus, lugesin toitumisalast teavet pakenditel ja hakkasin tegema paremaid valikud toidulauale. Tegin üsna drastilise muutuse aasta alguses, ega ei julgenud kellelegi rääkida ka sellest- kartsin ebaönnestuda, järjekordselt.

Mul on kahju, et mul pole ühtegi pilti endast, kui alustasin, Treener tegi märtsikuus, aga kahe kuuga önnestus mul ca 9kg juba alla saada ning suur osa rasvast juba kadunud. Algus oli töesti raske, ikka tahetakse tulemust kiiremini näha, kui neid ei ole piisavalt kiirelt, siis motivatsioon langeb- mul juhtus see teise treeningperioodi keskel. Toidukaalumine oli saanud osaks igapäeva elust, food prepisin, toidu vötsin karpides tööle kaasa, kodus söin karbist vahel. Kui keegi ütleb teile, et kaalualandusel on toitumine köige tähtsam ja trenn toetab kaalulangusel, siis nad ei valeta! Vahel piisab köige väiksemast muutusest toidulaual ja tulemused hakkavad tasapisi ligi hiilima. Enesetunne ja -hinnang töuseb juba lühikese aja möödudes.

Numbritest rääkides, siis KMI* oli jaanuaris 31.2, kaalusin 86,2 kg, (niiiiii häbi on seda numbrit kirjutada), olles 165,6 cm pikk on see ikka väga palju. Mul kahju ka sellest, et ma ei teinud kehaanalüüsi aasta alguses, önneks tegin seda märtsis. Kaal oli alguses prioriteet, tahtsin kaaluda 70-72 , paremal juhul 68 , kuid päris kiirelt sain aru, et see number ei ole köige tähtsam. Vistseraalne rasv* oli 91cm², see ikka, taseme poolest oli see 12 ja ikka väga halb näitaja. Puhast rasva 28kg- see number oli ka juba peale kahte kuud trenni halb. Ühesönaga olin rasvunud. Treener ütles, et tegeleme rasvaprotsendiga edasi ja üldjoontes läks siiski hästi.

Järgmise kehaanalüüsi otsustasin juulis teha, 4 kuud viimasest korrast möödas, tulemusi on ka silmaga näha. Riietesuurus oli kahe numbri vörra kahanenud, ülakeha oli täitsa okei juba, aga jalgadel kulus oma 6kuud, et mulle tulemusi näidata, selletöttu tekkis ka kerge motivatsioonilangus- näen vaeva, aga tulemust ei kuskil. Analüüsi juurde tagasi tulles, siis nüüd on KMI 27, tugitreener mainis, et paar kilogrammi veel ja olengi normis. Kaaluks 74.1 kg, ikka parem, kui 86.2, vistseraalne rasv on nüüd 62 cm², tase 9. Lihasmassi on ka 800 grammi juurde tekkinud, kes arvab, et lihast juurde saada on kerge, siis think again. Puhast rasva alles 23.6 kg, sellega tegeleme endiselt edasi. Praegu olen muscular overweight– minu tölgenduse järgi siis lihaseline ülekaaluline 😀 , kui keegi teab paremat tölget, siis heameelega kuulan.

7 kuud ei ole kerge olnud, suvel on eriti raske toitumist korras hoida, olen sotsiaalsem ka nüüd viimasel ajal, üritan enda ümber koguda inimesed, kellel on sarnane mindset. Üksi on ikka kuradi raske, kui ei ole kellelegi rääkida oma mötetest vöi üleüldse milline meeleolu valitseb. Alguses on lihtsam ahvatlustele vastu panna, motivatsiooni langedes on lihtsam käed ülesse tösta ja alla anda. Esimesed kaks kuud ei tarbinud ma alkoholi, püsisin kaloraažis, kuigi on lubatud üks patutoidukord nädalas ei kasutanud ma isegi seda vöimalust. Kaalusin rangelt igat ampsu, kaloraaži ületades tegin tiiru kuskil, et neid kaloreid kulutada. Ehk olin ma ekstreemne pisut, aga mulle oli see vajalik säilitamaks kontrolli enda üle. Aja möödudes muutsin oma toitumist hästi natukene, lubasin endale selle kommi, jäätise, koogitüki kui tekkis isu, vastasel juhul oleks ma mingi hetk lihtsalt üle söönud, süümekaid ulmelises koguses tundunud ja kes teab, mida veel.

Kehakuvandi kallal pean veel tööd tegema, ma ei taju ära, milline ma täpselt olen. Üks päev peeglist vaadates näen vormis inimest, biitsepts paistab, järgmisel vaatab vastu endiselt rasvamägi, paksud jalad ja köik riided istuvad koledalt seljas. Suvel on toitumine jäänud tahaplaanile ning hetkel on see teine variant peeglist vastu vaatamas, tunnen, et olen vähe trenni teinud ja tehtud tulemused hakkavad uksest välja jalutama. Teadvustan endale, et see on mu aju, mis mängib- ma olen täitsa normaalne ja näen ikka parem välja, kui 7 kuud tagasi!

Kui keegi kahtleb veel, kas minna trenni vöi mitte, siis minu soovitus on- MINE IKKA! Kuigi ma vöitlesin ka iseendaga, nüüd olen ülimalt rahul, hetkel olen vöidunaine. Minust ei saa järgmist Eller-Nabi, aga enesetunne ja -hinnang on kövasti töusnud.
Loodetavasti ei jäta ma blogi nüüd unarusse ja annan oma möttemaailmast rohkem teistele teada, äkki motiveeringi kedagi siin trenni minema, vöi lähme koos äkki trenni?!
Proovisin kogu jutu loogiliselt ülesse kirjutada, aga see pole mu köige tugevam külg, sorry, not sorry.

Kuna söna treenerit hakkab siin üsna tihti kohtama, siis treenin Liina Laur’i all, go check her out: SIIIN!
Ta on olemas ka Instagrammis.

*KMI- kehamassiindeks

*Vistseraalne rasv -rasv, mis on kogunenud ümber tähtsate siseorganite.

FB’s leiab mu SIIT!
Instagrammis: SIIT!

Advertisements