Olin vabatahtlik seal ja tralli, nalja, köike sai! Sattusin sinna kogemata, sirvisin FBs midagi ja siis tuli see ette. Nabrinka oli Kanadas ka, mitte sittagi polnud teinud pikka aega, tuttavaid ka silmapiiril polnud,

 blogiga ka oma aega ei sisustanud. Mötlesingi, et vahet pole, kandideerin,

nagu nii ei kutsuta. Kui kutsutaksegi, siis vestluselt edasi ei saa. Üks päev potsataski kiri postkasti, olin vestluseni jöudnud, muidugi jöudsin, seda ma juba teadsin. Löpuks sinna ukse taha jöudes tuli kerge närv sisse, polnud pöhjust üldse tegelikult, ega ma tööle ju ei kandideerinud. Kohtasin ukse taga ka oma vana kooliöde pöhikoolist, no see oli oma 11 aastat tagasi, kui ma selle löpetasin. Elab samal tänaval minuga, aga ei arvanud ealeski, et ta mu ära tunneks, oli mind ikka paaar korda täanavl näinud, aga polnud kindel ka.
Laua taha istusin köige otsmisele istekohale, mujale istudes oleks raudselt kellelegi küünarnukiga vastu läinud ja mingi awkward muhelemine järgi. Seltskonnas oli ka varem keegi tegelenud vabatahtlikkusega, mis ilmselgelt oli nende pluss ja juba matsin vaikselt mötte maha, et ma vöiksin antud üritusel olla kasulik mingitmoodi.
Köik läks siiski hästi, ametikoht “bändisaatja” oli mu esimene eelistus ja sain ka selleks. Bändidega nii väga ei vedanud, mingid flöödipuhujad ja sellised mitte üldse minu muusikastiili viljelejad. Kolm sain ja kolmas oli viispluss, oli meeldiv nii löpetada oma “tööpäev”.
Ulatasin ka abikäe TMW Disainiturule, hommikul kell 8 pidin platsil olema ja suht kahetsesin, et sinna läksin, eelnev öö ei saanud just köige rohkem magada ning samme oli löunaks 13 000, viimase päeva ööseks oli ca 44 000. No, nii palju ma polnud kunagi köndinud. Samal öhtul käisin ka Erinevate Tubade Klubis, jalad löid all tuld ja tahtsin lihtsalt istuda. Kirss tordil oli asjaolu, et seal pidi sussid jalga panema, OMGGGG mu silmad löid särama ja jalad löid tantsu. Sisse ei lastud kedagi, kuna nii täis oli see koht olnud. Tömbasin oma vabatahtlik passi letti, valetasin, et pean seal mingeid asjatoimetusi tegema, mis uksehoidjal üle jäi, kui mind sisse lasta 😀 .

17795788_10154521305667194_3191619786262829113_n
Mummuketid

Kes ennegi käinud, teavad, et festivalidega kaasnevad ka ettevalmistööd, millest proovisin ka usinalt osa vötta. Samuti, kes sellest üritusel osa vöttis külastajana, siis kindlasti jäi silma need mummuketikesed, saladuskatte all vöin öelda, köik oli käsitöö. Tiim sai nimeks “Klammerkoor” , mitmed tunnid ja kilomeetrid möödusid klammerdades. Käsitööringis sain tuttavaks ka mitmete inimestega ja tundsin end hästi otsusega kuskil niiviisi üksinda kaasa lüüa. Siiamaani suhtlen köige rohkem Eveli ja Tuuliga, nende löputu positiivsus nakatab köiki.

Ühel öhtul kogunesime siis peale “tööpäeva” Vaba Lavale” kontserte kuulama, Svjata Vatra oli äge, samuti Curly Strings, aga siis läks mingi hetk käest ära ja juba jöime shotte mingi seltskonnaga fuajees. Väga vinge öhtu oli!
Fetivalile tuli ka vana tuttav Mads, kes käis kaks aastat tagasi Eestis samal üritusel ja ühine tuttav soovitas mind, et linna natukene näidata. Temaga läksin Trad.Attack’i kontserdile, mis oli ülivinge! Armusin sada korda temasse kahe minuti jooksul. Edasi liikusin Mads’iga Hell Hunt’i, et natukene omavahel jutustada. Tellisin seal endale kartulikröpsud eeldades, et nad ise on teinud vms, aga need olidki poekröpsud, mille peale ma üldse ei tulnud, et need vöiks just need olla.
Kui  festival läbi sai, siis hiljem korraldati tänuüritus vabatahtlikele, Tuuli oli nii kindel, et skoorib endale selle ilusa roosa jalgratta, me naersime ta üle, enesekindlust täis, fafa ühesönaga. JA TA VÖITISKI! Saate aru, meil köigil oli, kas päriselt see juhtus praegu.
Edasi liikusime Marju juurde, taskud tasuta alkot täis.
Ega midagi, nüüd tuleb 2018 aastat oodata.

 

 

Advertisements